Kuna meil siin Eestis on kolm aastaaega, kui pidevalt on ilm märg või külm, siis on äärmiselt ebamugav drooni lennutamas käia. Õnneks on olemas mikrodroonid, levinud on ka nimetus Tiny Whoop. Nad on väiksed, kõigest peopesa suurused, ning kerged ja neil on propellerikaitsmed, et näiteks seinad või siis pehmemad sihtmärgid (khm, inimesed) väga viga ei saaks, kui neile pihta lennata. Enamasti on neil harjadega mootorid, kuid ka harjadeta mootoritega mikrodroonid hakkavad järjest popimaks ja taskukohasemaks muutuma.
Nüüdseks olen umbes 3 kuud tegelenud droonidega ja õpitud on niimõndagi. Usun, et sellest võib ka teistelegi kasu olla, seega püüan seda mingit moodi teistegagi jagada.
Igasugu kaugjuhitavad mänguasjad on mulle alati huvi pakkunud. Droonid on aga eriti huvitavad, sest erinevalt autodest, liiguvad need ka kolmandas mõõtmes. Mudellennukid ja -helikopterid on kergesti purunevad. Veel hiljuti arvasin sama ka droonide kohta. Olgugi, et nad on suhteliselt robustse ehitusega, siiski väga ei tundnud tõmmet osta tuhandeeurone droon, et see siis kuskile pihta puruks sõita. Eestis ilmselt varuosi ka neile laiatarbe toodetele suhteliselt raske leida. Siis aga tutvusin poolkogemata täiesti uue maailmaga - võidusõidudroonid.
Mitte just väga kaua aega tagasi sai kirjutatud ja kiidetud ühte puldiautot. Nüüdseks on sellelt juba mõned jupid küljest ära kukkunud. Selleks, et tellida varuosasid ja oodata kuni need ükskord kohale jõuavad, otsustasin alustuseks ühele neist ise asenduse valmistada.
Juba pikka aega olin kiibitsenud erinevaid puldiautosid ja päris JLB Cheetah‘it, veel vähem mõnda Traxxas’it ei raatsinud osta. Sestap sai otsustatud hoopis mingi noname “9116”) kasuks. Juba hinna poolest langevad nad juba täiesti erinevatesse liigadesse aga 40€ autost pole vähemalt kahju kui huvi puuduse tõttu seisma jääb või selle kogemata näiteks pooleks astun.
Üle pika aja sattusin jälle Home Assistant nimelist tarkvara proovima ja peab tunnistama, et tegu on päris võimeka platvormiga, mida kodu automatiseerimises kasutada võib.
Internet of Things on selle kümnendi hittsõna. Sellega seoses on turule tekkinud meeletus koguses erinevaid seadmeid, mis omavahel väga hästi suhelda ei oska. Oleks vaja midagi, mis andurite poolt toodetavaid andmeid kuidagi kasulikult ära kasutada oskaks. Appi tuleb Node-RED!
Raspberry Pi jaoks mõeldud Raspian operatsioonisüsteem on vahepeal palju uuendusi saanud. Seal hulgas on natukene keerulisemaks läinud peata (ehk ilma monitorita kasutatava) Raspberry ülesseadmine, sest isegi Lite versioonil on vaikimisi seadeil SSH installitud, kuid automaatselt seda ei käivitata. Näitan kuidas SSH ja ka wifi juba enne esimest käivitust ära seadistada.
Xiaomi on mulle aina enam sümpatiseerima hakanud oma kenade ja minimalistlike toodetega. Nende Smart Home Gateway ei ole erand. Seadmete seadistamiseks, juhtimiseks ja näitude jälgimiseks on tehtud äpid nii Androidile kui iOS’ile, kuid need on suures osas hiinakeelsed ja täis vigu, seega oli vaja leida mingi muu lahendus nende edevate vidinate kasutamiseks.
NodeJS on väga populaarne platvorm. Kuidas seda Raspberry Pi peal jooksutada? Kohe saame teada!
tar on väga asjalik tööriist, millega saab suurema hulga faile üheks failiks kokku pakkida, kusjuures “pakkimise” all ei mõtle ma tihendamist ega kokkusurumist, sest seda tar iseenesest ei tee (ja see pole üldse halb). Neid arhiive nimetatakse tavaliselt “tarball-ideks”.
Kuna hetkel istuvad linnud pesadel ja munevad või hauduvad mune, siis tekkis tahtmine seda telekasse striimida. Telekas koos Raspbery Pi-ga, kus jookseb OSMC, on iseenesest olemas ja selle koosluse kasutamine osutus õnneks üsna lihtsaks.
Sain juba mõnda aega tagasi 9-dollarise mikroarvuti CHIP kätte ja kuna tal on Bluetooth Low Energy sisse ehitatud, siis esimene asi, mida ma sellega proovisin oli iBeacon protokolli matkimine.
Populaarsust on koguma hakanud üks Hiina firma nimega Xiaomi. Tootevalik on neil üsna lai, alustades käe peal käivatest aktiivsusmonitoridest ja lõpetades õhu niisutajatega. Nad on küll põhiliselt oma energia suunanud kohalikule turule, kuid ka mujal on hakatud nende toodete vastu huvi tundma. Siinkohal teekski algust nende WiFi kaameraga.
Tekkis mõte proovida, kuidas Raspberry Pi valvekaamerana toimiks, kuna NoIR kaameramoodul ning ka mingi infrapunavalgusti on ammusest ajast juba olemas ja kasutust ootavad.
Olen viimase aasta enda jaoks avastanud miniruuterid. Jõudluse poolest on nad võrreldavad meie pere esimese arvutiga, mis osteti 1998. aastal. Küll aga on nad mõõtmetelt ja energiatarve poolest sadu kordi efektiivsemad ning kuna otstarve on neil üldiselt üsna spetsiifiline, siis piisavalt võimsad ka. Teen ruuteritest väikese kokkuvõtte oma kogemuste ja Internetist leitu põhjal.
Kõige populaarsem SBC on vaieldamatult Raspberry Pi. Teen väikse kokkuvõtte selle organisatsiooni toodetest ja ka alternatiividest.
Eelnevalt olen kirjutanud, kuidas kogu OpenWRT tarkvara mälupulgalt jooksutada, see kord aga üksikute pakkide installimist nii, et põhisüsteem asub endiselt sisemälus.
Üldiselt on ressursipuudulikkuse tõttu ruuteritel süsteemilogi ehk syslog lahendatud mälus asuva ringpuhvrina, mis on teatud olukordades väga tülikas, sest vanad logiread kaovad sealt üsna kiiresti, et uutele ruumi teha.
Üritasin lahendada probleemi, kus veebirakendused erinevatest serveritest teevad rakendusesiseselt päringuid teistele veebilehtedele ja teenustele üle SSL/TLS ühenduse, omades igaüks oma komplekti sertifikaatidest, tehes nende uuendamise küllaltki tüütuks. Minu pakutud lahendus viib (de-)krüpteerimise vastutuse ja koormuse muudest rakendustest eraldiseisvaks.